Jürgen Rooste
Urmas Vadi
Kust saite ainet oma teose "Pornofilm ja pudel viina" / "Kuidas me kõik reas niimoodi läheme" kirjutamiseks?
Istusime mu hää sõbra Asko Künnapiga meie maja keldris, ühistu kasutuses olevates vanades nõukogudeaegsetes piduruumides. Oli mingi suurema koosistumise ja arutelu järelm ning vestsime õhtutundideni juttu meheks ja isaks olemisest ning selle raskustest - teise inimese kaalust ja painest, elust, vastutusest, millega alati toime ei tule - aga et oled mees, siis ju pead... Hiljem, kui meie ühine tuttav seda lugu Vikerkaarest lugema juhtus, oli ta Askole helistanud, et kas ta ikka elus ja terve. Aga lugu muidugi ei ole sellest õhtust ja meist. See üks jutuajamine oli lihtsalt lähtekoht.
"Pornofilm ja pudel viina" sai päälkirjaks aga hoopis seepärast, et tahtsin säärased irisejad ära ehmatada. Nood, kes kurdavad, et eesti kirjandus on nii kole, ropp ja mõttetu ning kes loevad esimesi lõike ja päälkirju ning teavad siis kirjandusest kõike. Las nad siis nautida oma elu ja olemist. Ilma minu loota vähemasti. Muide, sada aastat olen järge plaaninud, aga pole julgenud seda kirjutada. See jätaks esimese loo sisust alles vaid filosoofia ning keeraks kogu tegevuse/tegelastiku pää pääle. Nimelt selguks sääl üks väga veider asi tolle sõbra kohta...
See jutt tekkis ühelt poolt väga isiklikest kogemustest ja mõtte-uidudest ja teiselt poolt ka väga konkreetsetest välistest sündmustest. Üks on kindlasti see, et kirjanike liidu listi saadeti selle aasta jooksul väga palju teateid kirjanike surmade kohta. Selles tundus olevat midagi lausa süsteemset. Aga taustaks või atmosfääriks ma kasutasin väga isiklikku keskkonda ja tegelasi, mida ma muidugi olen muutnud. Kuigi mu ema võiks end selles ära tunda küll. Aga see isiklik taust ei ole üks-ühele, et ma olen sattunud mingitesse jooma-tsüklitesse. Kuigi see võimalus on alati olemas. Ja lisaks see, et sel aastal väga mitmed minu lähituttavad surid ning see surma ja kadumise teema ning mis me siin elus üldse teeme, oli minu jaoks õhus.
